heijou
Kel on öö, kohe saab kaks. Homme hommikul looduskeskusesse tööle, loodan et pole raske tõusta. Ajuvabalt igav on, passin mitmendat tundi voodis, teen peeglist endale nägusid, loen mõtetute inimeste aske, keda ma isegi ei tunne ja tšekkisin oma REITI. Vaata mida igavus inimesega teeb. Mõtlesin, et võiks vana kombe kohaselt vaikselt päevikuvormis blogi pidada jälle. Eelmine kord see väga ei õnnestunud, aga sellestki on nüüd rohkem kui aasta möödas.
Hetkel on suvi. Käisin täna ka Alatskivil, pidin Kadiga(laulja, keda saadan 12. klassi lõpuaktusel) lauluproovi esimest korda. Laulud, mida esitame on Passenger- Let her go ja Bruno Mars- Today my life begins. Üllatavalt hästi tuli välja. Nägin ka tädi Ene ja onu Raivot, nad tulid meie poole mingiks ajaks ja viisid hiljem bändiproovi. Bändi alguses oli pikalt fotosessioon õues profifotograaf Reet Kruubiga. Seejärel mängisime osad lood läbi, üllatavalt kaua võttis kõik ja osad lood jäid mängimata. 20. juuni esinemine Tartus, 22. Alatskivil ja 23. Palal. 21. saadan kitarriga lauljat ja olen lisaks helitehnik kahel aktusel, 20. ja 21. juunil. Tihedaim aeg ever. Aga loodan, et kui see läbi saab, siis vabadus.
Proovin selles blogis mitte kasutada smaile, roppusi ja kirjutada võimalikult õigesti, et arendada oma kirjutusoskust, mis ei saa kunagi liiga hea olla.
Sain täna fännitsooni pileti kätte Green Day kontserdile. Loodan ainult, et Mihkel ka ikka oma pileti saab, üksi on jube imelik minna sinna. Ma väga seda kontserti ei ootagi, sest pole selle bändi nii suur austaja olnud siiani, aga äkki kontsert veennab mind, nagu Thirty seconds to Mars seda tegi. Tundub, et isa on ikka suht uhke mu üle, kui vaadata, mis kulutusi ta viimasel ajal mu peale on teinud. Ostis ülikalli läpaka, maksis klassiekskursioonide eest, laagrite maksud, siis veel kontserdipilet. Aga eks ma ikka andsin endast kõik ka kooliajal. 7. klassi lõpetasin nii, et aastahinneteks olid kõik 5-ed. Loodan, et mu lapsed on kunagi sama tublid, kui mina. Okei, see lause tahtis omale naerusmaili taha, aga te saite mõttest aru. Lisaks tuli "Aasta muusiku" tiitel ÕE-lt. Tore, kui mu pingutusi märgatakse.
Kuna mu uuel läpakal, samsung chronos 7-l on ülihea macbooki-laadne klaviatuur, siis tahtsingi sellel midagi pikemat kirjutada. Seegi aitas mu blogipidamise alustamisele kaasa.
Praegu pikutan voodis. Hull janu on, ilmselt lähengi kohe peale sissekande lõpetamist vetsu ja joon veits. Peale seda saab loodetavasti magama. Hoidke pöialt, et homme poleks raske ärgata. Tegelt hoidke pöialt, et üldse kõik mu elus hästi välja tuleb, kuigi keegi ei loegi seda blogi kunagi tõenäoliselt.
Okei, nüüd lõpetan. Annan oma parima, et hommegi kirjutama jõuda ja seda traditsiooni jätkata.
Bye-bye, Kreemisai!
